Kas oleme tehisintellekti rongilt maha jäänud, vale küsimus

Kas oleme tehisintellekti rongilt maha jäänud?” on vale küsimus, millele juhina keskenduda

Tehisintellekti üle peetud aruteludes domineerib täna üks korduv küsimus: kas me oleme juba hiljaks jäänud? Juhid jälgivad murelikult konkurente, kartes, et turu võtavad need, kes on esimesed sammud juba teinud. Hirm teistest maha jääda ehk FOMO (Fear of Missing Out) on ärimaailmas küll tuttav tunne, kuid tehisintellekti puhul on see strateegiliselt ohtlik lähtekoht. See viib kergesti reaktiivsete otsusteni, mille eesmärk on tehnoloogiline järelejõudmine, mitte äritulemuste saavutamine.

EY analüüs alanud aasta tehnoloogiatrendidest näitab, et oleme jõudnud tehisintellekti hüperkiire (hyper-velocity) arengu faasi. Innovatsiooni tempo on suurem kui kunagi varem, kuid just selles kiiruses eristuvad võitjad selgelt: nad ei torma pimesi kaasa, vaid keskenduvad tulemuspõhistele lahendustele ja organisatsiooni toimimise kindlusele.

Kui kontroll antakse käest

Tõelise mahajäämise oht ei peitu mitte aeglases tempos, vaid ettenägelikkuse puudumises. Liiga sageli tegeletakse vaid praeguste probleemide lahendamisega, valmistumata tuleviku muudatusteks, mis on hüperkiiruse faasis igati ootuspärased.

Paljud organisatsioonid loovadki lahendusi, kus mudel teeb kogu töö ära. Andmed, loogika ja protsessid ei ole ettevõtte enda kontrolli all, vaid sõltuvad ühest keelemudelist. Selline mudelikeskne lähenemine muudab ettevõtte haavatavaks, sest seab selle sõltuvusse üksikutest tehnoloogiahiidudest, nende äriloogikast ja hinnapoliitikast.

EY prognoosid 2026. aastaks rõhutavad siinkohal üht keskset vajadust: organisatsiooni tuleb ehitada algusest peale tehnoloogiliselt sõltumatuks ja paindlikuks. Ettevõtte väärtus peab tuginema tema ainuomastele andmetele ja protsessidele.

Kui kogu organisatsiooni tehisintellekti „kaardimaja“ vundament toetub vaid ühele välisele keelemudelile või tehisaru platvormile, siis on oht, et see variseb kokku juba enne, kui ehitus jõ uab kõ rgust koguda. Sel juhul on kontroll strateegilise vara le juba alguses kä est antud.

Tõeliselt tugev lahendus toetub vundamendile, kus üksikute komponentide uuendamine ei sea ohtu kogu äriprotsessi. Tehnoloogiat peab saama vahetada ja täiendada ilma, et töövood, otsustusloogika või kliendile antav lubadus selle tõttu kõikuma lööks.

Elektrisae sündroom

Tehisintellektiga seonduvast räägitakse sageli kui võidujooksust ning globaalses plaanis on seis tõepoolest ebaühtlane. Euroopa, seal hulgas Eesti, jääb USA arengust hinnanguliselt 1,5–2 aastat maha. See arvutus tugineb nii Stanfordi ülikooli tehisintellekti indeksile kui ka EY globaalsetele analüüsidele.

Erinevus ei väljendu üksnes arvutusvõimsuses või serveriparkide mahus, vaid eelkõige valmisolekus oma tööprotsesse ja otsustusloogikat ümber mõtestada. Just siin varitseb Eestis oht langeda nn elektrisae sündroomi ohvriks.

Kujutlegem meeskonda, kes on harjunud saagima puid käsisaega. Nende käsutusse antakse maailma parim elektrisaag, kuid selle asemel, et mootor käivitada, jätkatakse töö tegemist samal viisil nagu varem. Tulemus on ootuspärane: töö muutub isegi raskemaks, sest uus tööriist on oma võimaluste tõttu keerukam ja raskem, kuid selle tegelik võimekus jääb kasutamata.

Sarnast mustrit näeme sageli ka tehisaru rakendamisel. Ettevõtted investeerivad kallitesse litsentsidesse ja platvormidesse, kuid kasutavad uut tehnoloogiat peamiselt selleks, et teha vanu asju veidi kiiremini. Ning kurdavad samal ajal, et investeeringud ei tasu ära. Tehnoloogiat uuendatakse, kuid tööviisi mitte.

Kui käsitleda tehisintellekti ettevõtte tasandil vaid võidujooksuna, siis hakkabki organisatsioon end positsioneerima konkurentide, mitte oma eesmärkide järgi. Nii sünnivad reaktiivsed otsused –kopeeritakse teiste samme, arvestamata, kas need ettevõtte äriloogika ja andmetega üldse kokku sobivad.

Täna tegutsevad paljud organisatsioonid FOMO surve all. Investeeritakse, sest teised investeerivad, või katsetatakse, sest konkurendid katsetavad. Kui aga kokkuvõttes jääb segaseks, millist konkreetset äritulemust need sammud toetama peaksid, siis pole probleemiks mitte tehisintellekti rongilt maha jäämine, vaid otsustamise alus ise.

Muretsemine raiskab energiat

Tehisintellekti kiire areng tekitab tihti illusiooni, et pelk tegutsemine ongi edu võti. Tegelikult on määravam see, kas organisatsioon suudab eristada rapsimist sisulisest liikumisest.

Kui tehisaru lahendused ei paranda otsuste kvaliteeti, ei lihtsusta töövooge ega loo kliendile tajutavat väärtust, siis ei ole tegemist edasiminekuga – sõltumata sellest, kui hea see pealtnäha paistab.

Seega on vaja küsida mitte seda, mida teised juba teevad, vaid seda, millised protsessid vajavad organisatsioonis paremat tuge ja miks. Alles siis muutub arutelu sisuliseks ja fookus nihkub tööriistadelt tulemustele.

Võitja pole see, kes esimesena nupule vajutas, vaid see, kes sai aru, miks ta seda nuppu vajutab.

Organisatsioonid, kes lähtuvad enda vajadustest, mitte konkurentide ponnistustest, ei raiska energiat muretsemisele, kus nad tehisintellekti võidujooksus parajasti asuvad. Nende tähelepanu on suunatud väärtusele, mida nad tahavad luua, ja investeeringutele, mis seda teekonda toetavad.

Juhile ei tohi kõige olulisem küsimus olla see, kas konkurendist ollakse sammu võrra ees või taga. Strateegiline küsimus on, kas tehtavad valikud tugevdavad organisatsiooni võimet konkureerida ka siis, kui praegune tehnoloogia aegub. Kui see seos on olemas, siis on investeering kaitstud.

Kui sa jõuad kohale kiiresti, aga ei tea, kuhu sa pidid minema, siis pole vahet, kas see juhtus kiiresti või aeglaselt.

Mart Mäe, EY Eesti konsultatsiooniteenuste osakonna partner